Teie seal kallid sõbrad ilmselt taastute jaanipäevast, kes kiiremini, kes aeglasemalt, aga loodetavasti on kõik nüüdseks vägijookide tarbimise lõpetanud. Ei mingit moraali lugemist, puhtalt Teie endi tervise nimel :) Viis päeva tagasi istusin siinsamas betooni peal ja nüüd täiskuu ajal otsustasin oma sõrmi taaskord sirutada. Mis vahepeal toimunud on? Oma kodu ja töö leidmisega on kaasnenud teatud rutiin, mis on ühtepidi meeldiv, teiselt poolt vaadatuna kindlasti igavam.(Siinkohal üritan alatasa meenutada ema sõnu, mis ütlevad, et igav on ainult igavatel inimestel ning ma ometi ei taha ju olla igav inimene.) Kui esimesed kaks nädalat nägime kurja vaeva, et leida kindlust ja stabiilsust, siis praegu on pigem probleeme mugavustsoonist väljumisega. Mina elan täielikku tavainimese elu, hommikul üles, tööle, koju ja kui jaksu on, siis võib-olla ajan oma tagumiku veel voodist püsti ka. Ega see lihtne pole, kui olen üle 5 tunni järjest päikese käes seisnud.
Töö on muutunud meeldivamaks ainuüksi seetõttu, et mind on lõpuks omaks võetud ning nüüdseks on mul ka kõigi töökaaslaste nimed selged (ettekandjaid on tugevalt üle kümne). Kokkade nimed lähevad küll sassi, kuna need on kõik väga sarnased hispaania nimed, aga küll need ka lõpuks meelde jäävad. Ainuke, kes mind ilmselt päris omaks ei ole võtnud, on mu manager Harish, aga ta on juba tuntud oma tujukuse poolest: ühel hetkel on ta Su parim sõber, järgmisel ütleb halvasti. Aga ilmselt oli ta väga heas tujus uut graafikut koostades, kuna järgmisest nädalast olen ma tööl 6-l päeval nädalas endise 5 asemel. Kahel päeval nädalas hakkan olema õel parking guy, kelle ülesanne on eemale peletada kõik autod, kes ei suundu meie restorani. Põhimõtteliselt on see samamoodi tühi passimine, eelis on ainult selles, et seda tööd tehes ei pea ma kogu aeg püsti seisma. Samuti ei ole ma enam iga päev 12-st 5-ni tööl, vaid osad vahetused hakkavad olema ka 3-st ja 5-st, mis thendab, et ma jõuan enne randa, linna, jooksma või kuhu iganes ma jõuda tahan. Kahjuks ei tähenda 6-l päeval nädalas töötamine mingit eriti suurt rikkust, aga vähemalt elan rahulikult ära. Esimest palgatšekki on oodata nädala pärast, eks siis näis, palju ma täpselt teenin ja millised maksud maha lähevad. Nii palju siis tööst.
Teisipäeva õhtul käisime Mikuga ratastega sõitmas (pärast seda, kui olime söönud hunniku saiakesi ja maasikaid) ja loomulikult ei saanud me mööda mägedest. Seekord ma päris nii tigedaks ei läinud nagu härjad, kuna vaade oli seda väärt. Ilus on siin tõesti. Iga päev, kui olen tööl endale hunniku Caesari salatit või midagi muud sisse kühveldanud ja olen surnud sellest mõttetust seismisest, istun oma mõnusa kollase korviga ratta peale ning veeren koju ja naudin kaunist vaadet mägedele, mis meenutab mulle, miks ma siia tulin ja mis mulle siin meeldib. (Ärge saage valesti aru, ma ei sõitnud Ameerikasse, et vaadata iga päev mägesid, aga see on lihtsalt boonus :)) Kolmapäeva õhtul, kui Teil ilmselt hakkas jaani järgne peavalu kohale jõudma, sõitsime Koidu ja Elina poole grillima. Käisime ka taas minu "lemmikpaigas" Isla Vistas, aga õnneks nautisime seekord vaadet merele ja loodusele täisoksendatud diivanite asemel. Kohtasime juhuslikult ka üht oma hosti Fabiani, kes veetis oma viimast õhtut Ameerikas merekaldal delfiine vaadates. Meie kahjuks delfiine ei näinud, aga küll jõuame ka selleni.

Muide, üks asi, mille ma kindlasti ära pean mainima: see tore tööots, mis Mikul eelmisel nädalavahetusel oli, oli üks äärmiselt põnev töö. Nimelt töötas Mikk gay café-s, niiet tal on nüüd igasugu huvitavaid sõpru :D

Homme lähen randa päikese kätte puhkama ja lainetesse möllama, loodetavasti on ka Teil varsti soojad suveilmad kohal! Juba teisipäeval on oodata Santa Barbarasse seitsmendat eestlast, nimelt saabub õhtul poole 6 paiku meie kallis diplomiga pärjatud logistik Ruth, kellel on kaasas 2 eesti musta leiba. Can´t wait :)