Teekond

Tere toredad sõbrad!
Mõned teist soovitasid, et ma veidi kirjutaks ja hoiaks Teid kursis, mis me teeme ja kuidas meil läheb. Eks ma siis annan oma parima :)
Meie tripp Santa Barbarasse algas esmaspäeval, 31.mail ja kestis neli päeva. Marsruudiks Tallinn-Stockholm-Madrid-Boston-Los Angeles-Santa Barbara. Laevasõit Stockholmi kulges rahulikult, sealt edasi aga seiklusi jagus. Stockholm-Madridi lend kestis 4 tundi ja terve selle aja ootasime, et tore lennufirma Iberia annab meile süüa ja juua. No ootama me jäimegi. Madridi saabusime õhtul 8 paiku ning hakkasime hosteli poole metrooga seiklema. Tunni aja jooksul üritati meid kaks korda röövida: korra sukeldus üks neiu Miku tasku poole ja teisel korral taheti kohvrit kaasa vedada. Õnneks reageerisime piisavalt kiiresti. Sellega aga asi ei piirdunud. Metroost väljudes avastsime, et meie hostel asub ilmselt ühes kahtaseimas rajoonis, kuna vastu võttis meid umbes kolmekümnepealine mustade meeste kamp. Silmad maas üritasime leida oma tänavat. Hostel ise oli veidi rott, aga olime sellega arvestanud. Roti all mõtlen siis ilma linadeta narisid, määrdunud tekke-patju, kanepitopsi administraatori laual jne. Need hispaanlased ikka oskavad endast muljet jätta.
Madridi-Bostoni lend kujunes minu jaoks kõige meeldivamaks (kuigi see oli kõige pikem, 7-8 h), kuna seal anti süüa, tervelt KAKS KORDA :).
Bostonisse jõudes sujus kõik üllatavlt lihtsalt, piiri peal probleeme polnud ning kohvreid läbi ei otsitud. Siinkohal väike soovitus teistele USA-sse reisijatele. Kui te alustate lendu kuskilt Euroopast ja sõidate USA-s kohe kuhugi edasi, siis isegi, kui saadate oma pagasi otse lõppsihtkohta, peate selle ise esimeses USA lennujaamas välja võtma ja uuesti teise kohta saatma, sest on väga võimalik, et nad tahavad uurida, mis teil seal kohvris on.
Terminalist välja astudes tundsin siis esimest korda Ameerika õhku- siinne värske õhk on burksilõhnaline, mmm....
Lend LA-sse kestis 6 h ja oli enamjaolt pimedas. Lendasime mööda mingist eriti suurest tormist, mis oli tõeline vaatepilt, tund aega järjest välku ja pauku, ülilahe! Los Angeleses sõitsime oma hostelisse üle tunni aja, kuna meil oli mingi eriti haige shuttle´i juht. Me olime 24 tundi magamata ja väsinud, aga tal oli aega niisama tiirutada, kütust võtta ja kõike muud teha. Hostel oli taas rotikas, 6 matsi ühes umbses ja niiskes toas ilma linadeta kägisevates narides. Kõige tipuks magas minu all mingi blond viiking, kes lihtsalt norskas terve öö. Ma küll üritasin voodit kääksutada ja liigutada, aga see eriti ei häirinud teda. Los Angeles ise eriti head muljet ei jätnud- suur, räpane, kole, ohtlik.
Järgmisel hommikul asusime siis viimase lüli kallale ehk bussiga SB-sse liikuma. Bussis oli üks tore mustanahaline naine, kes keset sõitu püsti tõusis ja teatas, et me kõik saame sellel reisil surma, kuna meil on bussis üks mehhiklane. Suht lahe piff oli. Terve tee rääkis endaga ja ikka ei väsinud teatamast, kuidas me kohe kohe susssid püsti viskame. Ja sarnaseid vendi on terve Ameerika täis. Aaaa, LA-s sattusime lambist Walk of Fame´ile ka. See on siis see koht kus kuulsuste nimed on tähtedena tänavale pandud.
SB bussijaamast võttis meid vastu meie esimene couchsurfingu host Marc, kes on hästi lahe ja abivalmis noormees. Viis meid kohe oma koju ja andis võtme ja puha.
Aga edasi juba järgmine kord...