Hakkab jumet võtma...

....ja mitte ainult meie nahatoon.

Oleme tagasi Marci mõnusas kodus kesklinna lähistel ja magame diivanite peal. Uni on ebamugavast asemest sõltumata super, kuna päevad on pikad ja väsitavad. Kodu oleme otsinud nädal aega ja eile lõpuks näkkas. Saame pühapäeval või esmaspäeval sisse kolida oma uude koju, mis on keskusest küll veidi eemal, aga 1-2 miili pole meid veel kordagi hirmutanud. Tegemist on ühe väikese maja veel väikesema aiamajaga, kus on kaks pisikest tuba, peaaegu olematu köök ja vannituba. Maksma hakkame 975 $ kuus ja deposit on 400$. Soovitan siiralt eesti kroonidesse mitte arvutada! Me elame ikkagi USA kõige rikkamas ja kallimas piirkonnas. Maja omanikule ütlesime, et kolime sinna sisse kahekesi, tegelikult tulevad Esta ja Kadi ka. Jumal teab, kuidas me selle olukorra lahendame, sest ameeriklaste jaoks on mõeldamatu, et nt kolmetoalisse korterisse üle 3 inimese mahub. Mis siis veel kahetoalisest rääkida. Niimoodi susserdama peab siin kogu aeg, ja mulle kohe üldse ei meeldi see, aga ausal teel ei saavuta siin kahjuks midagi. Üks suur pluss uuel kodul on: see on vähem kui miili kaugusel kõige puhtamast ja ilusamast rannast. Võtsime seal eile Mikuga korra aja maha ja nautisime päikest ja vaadet. Taaskord - elu tundus päris ilus :)
Töö otsimisest nii palju, et oleme seda nüüdseks teinud vist 3 päeva, ja suhteliselt edutult. Mingid lootused nagu on, aga ameeriklased ongi sellised vastikud võltsid pässid, kes lubavad igasugu asju kokku, aga üliharva peavad neist kinni. Kui algul tundus hästi kihvt see, et kõik on nii sõbralikud ja toredad ja jutukad, siis nüüd, nädal hiljem, on juba tekkinud oskus neist läbi näha. Kui nad kellegiga suhtlevad, siis on neil särav naeratus näol, aga pööra pead veidi kõrvale ja jälgi, mis nägu ta siis teeb - see pole eriti kena ma võin öelda. Kokkuvõttes võiks nende kohta öelda "fake & superficial", on küll erandeid, aga väga-väga vähe.
Jobhuntingust veel: meie resümeed ehk CV-d neile eriti ei meeldi, nad tahavad, et täidakasime nende application´eid, mis, üllatus-üllatus, sisaldavad täpselt sama informatsiooni, mis resümeed. Ja nad tahavad neid mõlemaid, ehk siis topelt-töö. Minu jaoks on see taaskord näide nende ignorantsusest, aga võib-olla tõesti olen liialt kriitiline. Aga mõelge, see pole ju eriti efektiivne või produktiivne täita ja anda ära kaks täpselt sama informatsiooniga paberit.

Paar töökoha lootust mul on, enamasti hotellides või restoranides, kuhu pean nüüd iga päev sisse astuma ja pinda käima, sest ainult nii on lootust tööd saada. Täiesi lootusetu see olla ei saa, sest just pinda käies sai Koit tööd. Jess, vähemalt üks meist :)

Eile, kolmapäeval, käisime Mikuga esimest korda USA pinnal jooksmas. Olime päeval küll kõndinud üle 10 km kindlasti, aga energiat oli ja otsustasime minna. Mikk muidugi võttis suuna otse mägedesse, ehk siis pulss sai päris kõrgeks aetud. Üllatavalt lihtne oli joosta, kuigi polnud otseselt trenni teinud peale 31.maid. Ilmselt on igapäevane lõputu kõndimine mingitki vormi hoidnud. Tahaks juba uuesti minna, sest see on ikka jube vabastav tunne, eriti kui on hea partner ka. Aga enne tuleb veel tööd otsida ja inimestele selgitada, kus Eesti on ja miks ta Venemaa ei ole.

Iga päev siin olles tulevad mulle meelde ema sõnad, mida ta USA üle nalja tehes öelnud on: "Everything is big in America!". Ja nii ongi. Meie lemmiku kohviku väikesest kohvist saame Mikuga kaks eesti mõistes päris suurt kohvi, ühest burritost jätkus mul kolmeks söögikorraks, väikseim kodujuust poes on umbes 2,5 korda suurem eesti tavalisest jne.

Aga ma lähen nüüd uuesti tööd otsima, Teie aga nautige kodumaa kindlust.

Ja ema, kui ma septembri keskel koju jõuan, siis kiluvõileivad musta leivaga olgu olla !!! :)