Tere hommikust meile ja tere õhtust Teile!
Üritan nüüd jutuga reaalsele ajale järele jõuda, sest päris keeruline on rääkida sellest, mis toimus paar päeva tagasi, kuna iga päev juhtub midagi huvitavat ja eelnev kipub ähmaseks muutuma. Üks asi, mida me siin märganud oleme, on see, et päevad on jube pikad: oleme kohapeal olnud vist 3 päeva, aga tundub nagu paar nädalat.
Santa Barbara ise on üks äärmiselt ilus linn: majad on uued ja ilusad, kõik aiad, teeäärsed ja üldse kõik kohad on värvilisi lilli ja taimi ning eksootilisi puid täis. Nagu jalutaks botaanikaaias. Ja jalutame me palju. Kohalikud ei mõista, et kuidas me suudame kõndida kesklinna ja tagasi ja veel kuhugi, kuna see on ju päris palju miile. Ega jalutajaid siin tõesti ei näe, kõik sõidavad autoga. Bussid sõidavad ka, aga kindlasti mitte pole siinne liikluskorraldus samal tasemel kui meil Eestis või kusiganes mujal Euroopas. Bussipilet on päris kallis ka, 1.25 või 1.75 dollarit, sõltuvalt bussijuhi tujust.
Meie esimene host oli 22-aastane UCSB (SB ülikool) lõpetanud Marc, kes oli ülichill noormees. Minu varasemat skeptilist ja mitte eriti positiivset arvamust ameerklastest tõstis ta kõvasti, kuna ta polnudki paks, rumal ja ignorantne. Aga ta muidugi ütles, et umbes 3/4 ameeriklastest vastab sellele kujutlusele, mis eurooplastel on USA inimestest tekkinud. Marc elas SB kesklinna lähedal (meie jaoks on veidi üle 1 miili lähedal) ja saime kaks ööd magada tema kahel diivanil. Ega see nüüd mingi maailma mugavaim voodi polnud, ikkagi jalad krõnksus ja kael kange, aga ajas asja kindlasti ära.
Tööd me veel otsinud pole, kuna ootame oma SSN-i (Social Security Number), mis on miskipärast tööandjatele jube oluline. Ühe pakkumise või tutvuse ma lambist sain: Marci naaber Taylor (blond ja kaunis kunstrindadega naine) ütles et nad otsivad oma rinnaimplantaatide panemise keskusesse administraatorit ja et helistab mulle esmaspäeval. Eks ma siis homme ootan, kuigi nii palju kui Koit ja Elina meid valgustanud on (nemad on siis nädal kauem olnud), siis ameeriklased lubavad igasugu asju. Aga see oleks ju iseenesest päris humoorikas töökoht :D Äkki lasen endale ka panna, mõnele kindlasti meeldiks!
Eile käisime endale kodu otsimas ja leidsime isegi päris armasid kohti, aga meid ei taheta siia, kuna kõik rentnikud otsivad kedagi, kes üüriks vähemalt aastaks. Ja muidugi on kõik kohad möbleerimata, ehk siis peaksime endale madratsid ja muu vajaliku hankima. Täna jätkame seda tegevust Goletas, mis on SB lähedal, äkki näkkab siin.
Viimase öö veetsime Koidu ja Elina juures, neil on kaheks nädalaks üks läbikäidav elutuba, mis asub väga chillis kompleksis. Tänu neile saime eile Mikuga basseinis ja mullivannis lõõgastuda. Elu tundus päris ilus sel hetkel :)
Täna õhtul lähme Isla Vistasse järgmise hosti Fabiani juurde, eks näis, kuidas läheb.
Nii see elu meil siin käib, mõnel hommikul ärgates ei tea, kus järgmise öö veedame. Päev või isegi pool päeva korraga elame oma kohvrite otsas. Nädal aega pole kuskil normaalselt magada saanud, aga inimene harjub kõigega. Nagu ka sellega, et nüüd tekib juba kahest võileivast täiskõhutunne, magu on kokku tõmmanud. Lennuki peal tegime ikka nalja, et sööme ikka kõik ära, jumal teab, millal järgmine kord saab.
Kui jääb mulje, et me siin jube õnnetud oleme, siis tegelikult asi pole üldse nii hull. Tahaks lihtsalt oma kodu, et oleks kuhugi oma pesa luua ja kuhu õhtul väsinuna langeda. Aga küll me leiame.
Alla ei anna ja hakkama saame igaljuhul!