American Pie

Pärast mõnusat ööd Koidu ja Elina PUHTAL vaibal kolisime eile Isla Vistasse Fabiani juurde. Isla Vista on UCSB tudengite küla, kus pidu käib peo otsa ja linn on pidžaamades hängivaid noori täis. Iseenesest asub see nö küla looduskaunis kohas, otse ookeani veerel kaljudel, aga need toredad rikaste vanemate poolt ärahellitatud jõmpsikad on selle koha ära rikkunud: tänavad on prahti, täisoksendatud diivaneid ja muud sarnast täis. Meeldiv, eks?!
Fabiani juurde jõudes saime šoki, maja uks oli lahti, kedagi kodus polnud, niiet astusime lihtsalt sisse. Sellest majast oleks nagu torm (või siis kari kasvatamata ameerika meestudengeid) üle käinud: kõik kohad majas olid otseses mõttes laga täis. Me Mikuga ei julgenud isegi diivanile istuda, rääkimata haisust, mis köögist tuli. Ma parem ei hakka pilte panema, pealegi ei saa sealt üldpilti kätte. Majaelanikud ise tunnevad end siin muide jube mugavalt. Et võimalikult vähe selles õuduses aega veeta, jalutasime õhtul pimeduses 4 miili vähemalt maha. Jalalihased on mul varsti suuremad kui Härra Pirmin Tammel. (Okei, see on võib-olla liialdus)
Isla Vista kohta veel nii palju, et peod siin on paar korda hullemad kui filmis "American Pie": narko on tavaline, oksendamine ja suvalistega ära vajumine samuti. Jeei!
Samas on igas asjas ka midagi head: esimest korda saime siin magada madratsil, niiet hommikul polnudki kuskilt kange!
Hommikul käisime paaris kohas kodu otsimas ja sõitsime sama tegema Santa Barbarasse. Kahjuks täiesti edutult, aga endiselt, me ei anna alla, kuna see pole lihtsalt menüüs.
Praegu istun taaskord siin keset laga, aga see ei tundugi enam nii hull, sest tõesti, nagu Toomas Luhats oma blogis alati mõista annab, inimene harjub kõigega. Ma isegi julgesin siin nüüd pesema minna, küll plätudega ja võimalikult vähe kõike puudutades, aga siiski. Mikk pole veel julgust kokku võtnud.
Kirjutasime oma esimesele hostile Marcile kirja ka, et äkki ta on nõus meid nädalaks mingi raha eest oma elutuppa tagasi võtma, ja ta oli nõus. Isegi tahab meile järele tulla, aga me lähme ise, kuna teeme talle niigi tüli. Plaanime Mikuga talle homme mingi eriti hea õhtusöögi teha, sest see mees ilmselt päästab meid siin räpaste ja rumalate maal. Good people do excist!
Meeleolust ja emotsioonidest pole mõtet vist kirjutama hakata, sest need vahelduvad iga viie minuti tagant.
Aaa, üks asi, mis mind siin suurel maal veel veidi häirib. Siin on kombeks nii telefoni teel kui ka muidu suheldes alati oma nimi öelda. Aga see tähendab seda, et kui sa ameeriklasega suhtled, eriti telefoni teel, siis nad korrutavad Su nime iga kolme sõna tagant. Mulle jätab see mulje, nagu nad peaksid mind poolearuliseks, aga samas ma ju tean, et ma seda pole (loodetavasti veel), ja leian, et tegelt on hoopis nemad puudega. No palju võib ühte nime korrutada?!
Aga ma lähen viskan nüüd madratsile pikali ja panen silmad kinni ja kujutan end kuhugi Hiltoni hotelli, äkki on homme see päev, kus kõik laabub :)