Teie seal kallid sõbrad ilmselt taastute jaanipäevast, kes kiiremini, kes aeglasemalt, aga loodetavasti on kõik nüüdseks vägijookide tarbimise lõpetanud. Ei mingit moraali lugemist, puhtalt Teie endi tervise nimel :) Viis päeva tagasi istusin siinsamas betooni peal ja nüüd täiskuu ajal otsustasin oma sõrmi taaskord sirutada. Mis vahepeal toimunud on? Oma kodu ja töö leidmisega on kaasnenud teatud rutiin, mis on ühtepidi meeldiv, teiselt poolt vaadatuna kindlasti igavam.(Siinkohal üritan alatasa meenutada ema sõnu, mis ütlevad, et igav on ainult igavatel inimestel ning ma ometi ei taha ju olla igav inimene.) Kui esimesed kaks nädalat nägime kurja vaeva, et leida kindlust ja stabiilsust, siis praegu on pigem probleeme mugavustsoonist väljumisega. Mina elan täielikku tavainimese elu, hommikul üles, tööle, koju ja kui jaksu on, siis võib-olla ajan oma tagumiku veel voodist püsti ka. Ega see lihtne pole, kui olen üle 5 tunni järjest päikese käes seisnud.
Töö on muutunud meeldivamaks ainuüksi seetõttu, et mind on lõpuks omaks võetud ning nüüdseks on mul ka kõigi töökaaslaste nimed selged (ettekandjaid on tugevalt üle kümne). Kokkade nimed lähevad küll sassi, kuna need on kõik väga sarnased hispaania nimed, aga küll need ka lõpuks meelde jäävad. Ainuke, kes mind ilmselt päris omaks ei ole võtnud, on mu manager Harish, aga ta on juba tuntud oma tujukuse poolest: ühel hetkel on ta Su parim sõber, järgmisel ütleb halvasti. Aga ilmselt oli ta väga heas tujus uut graafikut koostades, kuna järgmisest nädalast olen ma tööl 6-l päeval nädalas endise 5 asemel. Kahel päeval nädalas hakkan olema õel parking guy, kelle ülesanne on eemale peletada kõik autod, kes ei suundu meie restorani. Põhimõtteliselt on see samamoodi tühi passimine, eelis on ainult selles, et seda tööd tehes ei pea ma kogu aeg püsti seisma. Samuti ei ole ma enam iga päev 12-st 5-ni tööl, vaid osad vahetused hakkavad olema ka 3-st ja 5-st, mis thendab, et ma jõuan enne randa, linna, jooksma või kuhu iganes ma jõuda tahan. Kahjuks ei tähenda 6-l päeval nädalas töötamine mingit eriti suurt rikkust, aga vähemalt elan rahulikult ära. Esimest palgatšekki on oodata nädala pärast, eks siis näis, palju ma täpselt teenin ja millised maksud maha lähevad. Nii palju siis tööst.
Teisipäeva õhtul käisime Mikuga ratastega sõitmas (pärast seda, kui olime söönud hunniku saiakesi ja maasikaid) ja loomulikult ei saanud me mööda mägedest. Seekord ma päris nii tigedaks ei läinud nagu härjad, kuna vaade oli seda väärt. Ilus on siin tõesti. Iga päev, kui olen tööl endale hunniku Caesari salatit või midagi muud sisse kühveldanud ja olen surnud sellest mõttetust seismisest, istun oma mõnusa kollase korviga ratta peale ning veeren koju ja naudin kaunist vaadet mägedele, mis meenutab mulle, miks ma siia tulin ja mis mulle siin meeldib. (Ärge saage valesti aru, ma ei sõitnud Ameerikasse, et vaadata iga päev mägesid, aga see on lihtsalt boonus :)) Kolmapäeva õhtul, kui Teil ilmselt hakkas jaani järgne peavalu kohale jõudma, sõitsime Koidu ja Elina poole grillima. Käisime ka taas minu "lemmikpaigas" Isla Vistas, aga õnneks nautisime seekord vaadet merele ja loodusele täisoksendatud diivanite asemel. Kohtasime juhuslikult ka üht oma hosti Fabiani, kes veetis oma viimast õhtut Ameerikas merekaldal delfiine vaadates. Meie kahjuks delfiine ei näinud, aga küll jõuame ka selleni.

Muide, üks asi, mille ma kindlasti ära pean mainima: see tore tööots, mis Mikul eelmisel nädalavahetusel oli, oli üks äärmiselt põnev töö. Nimelt töötas Mikk gay café-s, niiet tal on nüüd igasugu huvitavaid sõpru :D

Homme lähen randa päikese kätte puhkama ja lainetesse möllama, loodetavasti on ka Teil varsti soojad suveilmad kohal! Juba teisipäeval on oodata Santa Barbarasse seitsmendat eestlast, nimelt saabub õhtul poole 6 paiku meie kallis diplomiga pärjatud logistik Ruth, kellel on kaasas 2 eesti musta leiba. Can´t wait :)

"Feels like home"

Ei, ma ei kannata koduigatsuse all. Kahjuks või õnneks olen ma väga kiire kohaneja ja hetkel on minu kodu Santa Barbaras mägede ja ookeani vahel. Mida ma siin aga märganud olen, on see, et iga eurooplane tundub mulle nagu oma kodutänava sõber. Üleeile kohtusin tööl hollandlastega, eile rannas kena Šveitsi paariga ja täna tööl sakslastega. Kõigiga oli äratundmisrõõm suur: esiteks sellepärast, et nemad näevad ameeriklasi sarnase pilgu läbi, teiseks nad teavad, mis Eesti on ja kus see on (mõni on isegi käinud) ja kolmandaks, nemad on siin samuti võõrkehad, isegi kui tegemist on turistidega. Ameerika on küll vägagi multinatsionaalne riik, kuid kahjuks mängib siin suhteliselt suurt rolli Sinu päritolu. Näiteks on meie kodukandis täiesti mõttetu tööd otsida, kuna siin on kõik kohad hispaanlasi ja mehhiklasi täis ning tööle võetakse samuti ainult omasid. Ka igalpool mujal eelistatakse kohalikke võõrastele, isegi kui nad isikuomaduste või hariduse poolt alla jäävad. Meie olukorda raskendab see päris kõvasti, kuid samas oleks üpris keeruline ka mõnel võõrtudengil Eestis tööd ja elamist leida, isegi kui ta mingi ime läbi keelt räägiks. Muide, humoorikaim näide ameerikaste geograafilistest teadmistest tuli mu enda töökaaslaselt, kes arvas, et Eesti on alati olnud mingi väljamõeldud ASI. ("I´ve always thought it was somekind of an imaginary thing"). Ühe kohalikuga haridusest vesteldes sain teada, miks nende teadmised eriti suured pole: nt geograafiat õpivad nad kogu keskooli jooksul vaid mõned kuud võrreldes meie 6 aastaga. Kui järgmine kord kellegiga soonele satun, uurin välja, mida siin üldse õpitakse.

Tegelikult peaks ju uhkust tunda, et meie noored nii palju õpivad, aga pigem valdab mind tihti segaduse ja abituse tunne, et miks need lood siin sellised küll on. Igatahes, üks kõva haridusreform kuluks ära, ja mitte ainult geograafia poole pealt. Ning ma kindlasti ei väida, et kõik ameeriklased on rumalad (kamoon, Bill Gates´i maa ju ikkagi), kuid peegeldan siinset üldmuljet. See selleks.

Mikk on endiselt muusikahuvilistele ameeriklastele kohvi pakkumas ja mina laiutan diagonaalis üle madratsi. Tegelikult tahaks juba oma super-nummile sõbrale ruumi teha, aga õnneks tuleb ta juba homme tagasi. Eile oli minu esimene täiesti vaba päev. Hommikupoole käisin küll paarist töökohast läbi (ilma tulemusteta muidugi) ja peale seda suundusin randa. Veidi hiljem ühines minuga ka Kadi ja veetsime mõnusa pärastlõuna päikese käes naistejutte ajades. Esimest korda käisin ära ka Vaikses ookeanis. Muljed? Ilmselt samad, mis kõigil teistel: hästi mõnus, aga jube soolane. Rannas toimusid sel ajal ka kaks pulma, niiet saime kleite, inimesi ja vandeid kommenteerida. Nagu tüdrukud ikka :)

Ja kuna keegi siiani ilmselt meie ettevõtmist eriti kadestanud pole, siis äkki see vesi ja päike muudab veidi Teie meelt :)

Aga ma lähen nüüd poodi süüa varuma, sest homme tuleb üks noormees koju!

Järgmise korrani, mu haritud kaasmaalased!

Meil aiaäärne tänavas...

Ma olen täiesti unustanud Teile rääkida, mis meil aias kasvab. Nimelt on meil avokaado-, sidruni-, virsiku-, kirsi- ja nektariinipuud. Esimesed kolm neist on põhimõtteliselt valmis, niiet isegi kui kõik raha otsa saab, siis päris nälga me ei jää, sidrunivett ja paljast avokaadot saab ikka.
Üleeile peale esimest tööpäeva läksin jooksma ning võtsin suuna teadmatusse. Enda arvates küll ringiga mere poole, aga kuna suurte maanteede ületamine on siin keeruline, eksisin ära. Lõpuks andsin alla ning ronisin üle kahest aiast ja maantee takistustest ning avastasin end kõige kaunimas kohas, mis ma seni siin näinud olin. Võib-olla oli asi ka selles, et väljas oli juba hämar ja mul polnud prille, aga ilus tundus ikkagi. Hiljem kaardilt vaadates mõistsin, et jooksin rikaste rajoonis ja äkki isegi seal, kus elab Oprah Winfrey. Kindel küll pole, aga mul on veel kolm kuud aega täpselt järele uurida. Eile õhtul, kui Mikk tööotsingutelt saabus ja väikse uinaku oli teinud, otsustasime taas trenni teha. Plaanis oli 20 minutit jooksu soojenduseks ja seejärel väike jõutreening, aga kes vähegi Super-Mikku tunneb, see ilmselt juba aimab, et nii ei läinud mitte. Kui kell 20-ndat minutit näitas, olime alles poolel teel mäkke, ja mäe all ei mõtle ma mingit küngast, vaid ikka korralikku elukat. Ja no muidugi oli Mikk endale pähe võtnud, et me vallutame selle mäe joostes. Seda me ka tegime, kuigi mina olin tige nagu härg (juhtub, kui pulss püsivalt üle 170 löögi minutis on) ja Miku kõhulihased said korraliku treeningu tänu minu üle naermisele. Tagasiteel mäest alla joostes tegime väikese apelsiniraksu ka ning kuna tegemist oli väga magusate viljadega, olen isegi nõus veel kord sinna mäkke jooksma. Vist...

Täna oli mul teine tööpäev ning see läks juba lustakamalt kui esimene. Esimesed tund aega sisustasin lillede kastmisega ja edaspidi otsustasin igal vabal hetkel ettekandjaid aidata, kuna siis saab vähemalt veidigi liikuda ja midagi kasulikku teha. Õpin pähe ka menüüd, lootuses, et äkki saan kunagi ise ettekandjaks, kuna mänedžer on vihjanud, et see on võimalik. Aga muidugi võib see taas olla täiesti alusetu sõnakõlks tema poolt. Halva uudisena sain teada, et hakkan saama vaid miinumumpalka 8 $ tunnis ja ei mingit osa tipist, kuid arvestades siinsete inimeste tujude muutusi, võib homme olla juba uus hind minu tööle.
Häid uudiseid on ka: Mikk ja Elina said tööle. Elina hakkab osalise tööajaga müüjaks kuskil aksessuaaride poes ja Mikk on tänasest kuni esmaspäevani linnast väljas mingil muusikafestivalil hot doge ja kohvi pakkumas. See on küll lühiajaline ots, aga palka saab 10 $ tunnis ja päevad on pikad. Kahjuks ei tule ta vahepeal koju, niiet meie naistekari peab 4 ja pool päeva ilma peremeheta olema.

Nii, nüüd tuleb nimekiri, mida meil vaja oleks!
1. Konserviavajat (tahaks ube ja tuunikala ilma jamamiseta)
2. Lusikaid (plastikust väikseid on, neid pole vaja saata)
3. Sooje tekke Estale ja Kadile (nende kuumad boyfriendid jäid kahjuks kodumaale)
4. Pipart (miskipärast on see siin päris kallis) ja suhkurt (kaua me ikka kohvikuid röövime)

Nägu näete, siis olulises puuduses me tegelikult ei ela ja see tellimus on lihtsalt minu väike unistus. Kui me oleme seni suutnud endale kõik muu hankida, leiame aja jooksul ka need väikesed mugavused :)
Mugavusest veel: wifit meil pole, aga õnneks on paari sammu kaugusel raamatukogu, mis hetkel on küll suletud, kuid teadagi seinad Interneti levimist ei piira ning õues betooni peal istudes saab kõik asjad tehtud. Isegi "Sex and the City 2" saab kohe tõmmatud ning õhtuks on sellega tegevus olemas!
Seniks, hasta la vista amigos!

Hola!

Tere õhtust kallid kaasaelajad!
Ma ei oska kuskilt jälle alustada, aga kõige olulisem on vist hetkel asjaolu, et ma sain tööd. Eile õhtul, kui olime suundunud Koidu ja Elina poole, et tähistada Koidu sünnipäeva, sain ma lõpuks telefonikõne teatega, et pean täna lõunal tööle asuma. Kergendus oli pehmelt öeldes meeletu, sest veel eile päeval olin juba peaaegu alla andmas. Mitte alla andmas selles mõttes, et panen asjad kokku ja sõidan koju ära, aga ma lihtsalt olin nii väsinud kuulmast ühte ja sama juttu: täida application ja me võtame Sinuga ühendust. Umbes 30-40 ameeriklast on lubanud mulle helistada, ja tänaseks päevaks olen ma saanud tervelt ühe kõne. Nende jaoks on otsene aus keeldumine ebaviisakas, aga lubaduste andmine, nende mitte pidamine ja võlts naeratus on aga äärmine viisakus. Ilmselt tuleb mul see lihtsalt alla neelata ja vastu naeratada ning siis siin Teile hädaldada :)
Kuidas ma tööle sain? Eile päeval, kui olin saanud eitava vastuse inimeselt, kes oli mulle mitu korda järjest mõista andnud, et ta annab mulle kohe tööd, lonkisin mööda restoranist, kust mind kaks korda järjest minema oli saadetud. Kuna tuju enam nagunii halvemaks minna ei saanud, astusin lihtsalt sisse ja küsisin kolmandat korda. Vastus oli jälle selline nagu alati: me võtame Sinuga ise ühendust. Aga me juba ammu teame, mida see tähendab. Seekord läks aga õnneks teisiti ja esimene tööpäev on nüüdseks seljataga. Tööst nii palju, et ma olen hostess. Põhimõtteliselt on tegemist maailma kõige mõttetuma tööga, aga ma olen siiski õnnelik, et mul midagigi on. Ma pean 4-5 tundi järjest seisma restorani ukse peal, inimesed vastu võtma ja lauda juhatama (nagu nad ise laudu üles ei leiaks). Kui kliente pole, pean kaktuseid kastma. Vahva! Seltskonnaks oli mul täna kari noormehi, kes olid üpris humoorikad tegelased: üks väga jutukas, aga kahjuks umbkeelne mehhiklane, kes minuga kogu aeg suhelda tahtis, aga kellest ma midagi aru ei saanud, üks kõrvarõngastega hästi sõbralik geipoiss, ja üks abivalmis räpipükstega latiinokutt. Eks ole näha, kellega ma järgmine kord ühes vahetuses olen. Hetkel olen pandud graafikusse 5-l päeval nädalas 4-5 tundi korraga. Palk pole veel kindel, aga ilmselt jääb 8-10 dollari vahele tunnis. Aaaa, mis on hästi tore: ma saan päevas ühe tasuta roa menüüst, kuna manager tahab, et ma toite tundma õpiks, ja selle võin ka karbis koju kaasa võtta. See on siinseid toiduainete hindu arvestades päris suur sääst, seda enam, et tänasest toidust sai peale minu midagi kõhutäiteks ka Mikk. Halb on töö juures see, et pean terve aja paigal seisma, istumine on rangelt keelatud ja liikuda mul ka kuhugi pole. Täna lõppes see päris korraliku parmupäevitusega. Aga mis seal ikka, töö on töö.
Homme on mul vaba päev, ja ma nüüd ei teagi, mida teha. Ilmselt lähen käin ikka teised potentsiaalsed kohad ka läbi, äkki saab kahte kohta korraga tööle, siis oleks kogu olemine veidi kindlam.
Veel meie uuest kodust: me elame põhiliselt mehhiklaste ja hispaanlaste rajoonis, aga kuna mul ühegi koloriitse persooniga probleeme pole olnud, ei oska ma veel midagi ka karta. Pimedas veidi kõhe on, aga siis tuleb lihtsalt rattaga veidi kiiremini vurada. Esta ja Kadi said endale ka voodid, õigemini küll täispuhutavad madratsid, ja kamba peale ostsime panni ka. Rõõm missugune!
Selline silgud karbis kooselamise vorm on väga lahe: esiteks ei hakka kunagi igav, teiseks õpib arvestama kellegi teisega peale enda ning alati on olemas keegi, kes on sinuga samas paadis ja elab samas rütmis. Kuigi mingis mõttes oleme siin kõik üksteise konkurendid, oleme siiski ühe asja eest väljas ja hoiame kokku. Kuus eestlast 2000 iirlase vastu!

Siinkohal õnnitleks veel kolme logistikut: Ruthi, Ayrtonit ja Pirminit baka lõpetamise puhul! Hallelujah!

Igaüks on oma õnne sepp!

Tere jälle kallid sõbrad!

Viimastel päevadel on nii palju juhtunud, et ma ei oskagi kuskilt alustada. Seega vabandan ette, kui tekst tuleb segane ja hakitud. Alustuseks pean ütlema, kui väga ma armastan eestlasi! Okei, me oleme võib-olla vahel kinnised ja külmad ja hoiame omaette, aga samas oleme me põhjalikud, ausad ja ratsionaalsed. Muidugi ei saa ühte rahvust ühe inimesena kirjeldada, kuid mingid üldisemad jooned on siiski olemas. Vahet pole, mulle meeldivad eestlased ja eurooplased, mõned ameeriklased ka :)

Eile ostsime endale Mikuga jalgrattad!! Saime need 40 dollari eest ja eks nad parajad logud on, aga äkki kolm kuud ajab asja ära. Sõitsime nendega Isla Vistast kohe Santa Barbarasse ka, ja kuna me olime muidugi kaardi maha unustanud, saime mõnusa umbes 25 km ringi, mis muidu oleks käkitegu, aga nende parsadega oli mägedes vahepeal isegi päris raske. Aga seda mõnusam oli taas Marci koju saabuda. Ise olime muidugi õnne tipul: kujutate ju ette küll vähegi sportlikke inimesi, kes pole saanud eriti trenni teha ja kes siis saavad üle pika aja ratta otsa istuda ja mööda linna ja mere äärt veereda. Mõnus :)

Tänane hommik mul muidugi nii hästi ei alanud: minu ratta tagumine jooks, mis enne oli juba päris kõvasti kaheksas, oli katki ja tühjaks jooksnud. Aga õnneks on mul super boyfriend, kes lubas homme tagasi Isla Vistasse minna ja uue jooksu hankida :)
Edasi aga läks päev superhästi: kolisime sisse oma uude koju, mis pole küll eriti suur ja euro, aga siiski oma. Hommikul otsisin internetist meile voodit või madratsit, mille ka leidsin. Siin on selline tore veebilehekülg, kus saab otsida tööd, elamist ja igasugu muid asju. Ja seal on ka koht, kus inimesed annavad asju ära tasuta. Nad panevad lihtsalt teate üles, et asjad ootavad nt maja ees, lihtsalt tulge ja võtke ära. Ja meie õnneks oli pakkumisel ka üks suur ja puhas madrats, millele me Marci kastiga autoga järele sõitsime. Niiet saime endale tasuta voodi :) Tekid ja linad ostsisme eelmisel päeval Kmartist, mis on põhimõtteliselt nagu Säästumarket, ainult 10 korda suurem ja sealt saab igasugu mittekvaliteetset jura endale hankida.

Oma uude koju sisse kolides oli päris raske asju kohvrist välja võtta. Kui sa oled ikka kaks nädalat ainult kohvri otsas elanud, siis oled juba harjunud selle kaosega, et millegi leidmiseks läheb väga kaua aega, et riided on sassis ja kortsus ning et juukseharja pole Sa nädal aega näinud, kuna see on kohvri voodri sisse haihtunud. Aga eks tuleb jälle ümber harjuda ja äkki saab metslasest taaskord ka tütarlaps.

Kodust veel nii palju, et mööblit, nõusid, potte-panne ega muud taolist meil pole. Meie rentnik Susie küll tõi meile paar taldrikut, mille eest me tohutult tänulikud oleme. See on täiesti uskumatu, mida kõike siin hindama õpib, aga see on minu arvates ainult positiivne. Näiteks ei tahtnud me Mikuga oma uuest voodist tükk aega püsti tõusta, sest oli tohutu nauding olla lõpuks oma kodus, oma voodis, oma uute linade ja tekkidega.

Estal ja Kadil veel voodit pole, aga nad on neid just praegu poodides hankimas, loodetavasti saavad nad midagi head ja odavalt.

Tööd me veel leidnud pole, aga homme on esmaspäev, ning hakkame jälle läbi käima neid kohti, kus meile on vähegi lootust antud. Ma pidin ka täna ühe telefonikõne potensiaalselt tööandjalt saama, aga nagu ikka, ameeriklased oma sõna ei pea. Niiet lähen jälle homme sinna, teen rõõmsa näo pähe ja küsin kolmandat korda, kas mul on lootust.

Me oleme nüüdseks poolteist nädalat paradiisis elanud, aga lõõgastumiseks pole siiani aega saanud. Muidugi me võiks ju lihtsalt ühel päeval randa minna ja terve päeva päikese käes olla ja ookeanis supelda, aga jube raske on lõõgastuda, kui kõik asjad pole korda aetud. Seega otsustasime, et randa läheme siis, kui töö on leitud ja saab rahulikult ilma muremõteteta lesida. Ehk siis vana hea "enne töö, siis lõbu".

Emale ja teistele vanematele inimestele, kes mu haridustee pärast ehk muret tunnevad: kõik võetud ained sain tehtud ja oodatud tulemustele, niiet sügisel saan rahulikult ilma võlgadeta alustada. Mõned asjad sai isegi ette tehtud.

Teile aga kõike head ning palju päikest! Musmus

Hakkab jumet võtma...

....ja mitte ainult meie nahatoon.

Oleme tagasi Marci mõnusas kodus kesklinna lähistel ja magame diivanite peal. Uni on ebamugavast asemest sõltumata super, kuna päevad on pikad ja väsitavad. Kodu oleme otsinud nädal aega ja eile lõpuks näkkas. Saame pühapäeval või esmaspäeval sisse kolida oma uude koju, mis on keskusest küll veidi eemal, aga 1-2 miili pole meid veel kordagi hirmutanud. Tegemist on ühe väikese maja veel väikesema aiamajaga, kus on kaks pisikest tuba, peaaegu olematu köök ja vannituba. Maksma hakkame 975 $ kuus ja deposit on 400$. Soovitan siiralt eesti kroonidesse mitte arvutada! Me elame ikkagi USA kõige rikkamas ja kallimas piirkonnas. Maja omanikule ütlesime, et kolime sinna sisse kahekesi, tegelikult tulevad Esta ja Kadi ka. Jumal teab, kuidas me selle olukorra lahendame, sest ameeriklaste jaoks on mõeldamatu, et nt kolmetoalisse korterisse üle 3 inimese mahub. Mis siis veel kahetoalisest rääkida. Niimoodi susserdama peab siin kogu aeg, ja mulle kohe üldse ei meeldi see, aga ausal teel ei saavuta siin kahjuks midagi. Üks suur pluss uuel kodul on: see on vähem kui miili kaugusel kõige puhtamast ja ilusamast rannast. Võtsime seal eile Mikuga korra aja maha ja nautisime päikest ja vaadet. Taaskord - elu tundus päris ilus :)
Töö otsimisest nii palju, et oleme seda nüüdseks teinud vist 3 päeva, ja suhteliselt edutult. Mingid lootused nagu on, aga ameeriklased ongi sellised vastikud võltsid pässid, kes lubavad igasugu asju kokku, aga üliharva peavad neist kinni. Kui algul tundus hästi kihvt see, et kõik on nii sõbralikud ja toredad ja jutukad, siis nüüd, nädal hiljem, on juba tekkinud oskus neist läbi näha. Kui nad kellegiga suhtlevad, siis on neil särav naeratus näol, aga pööra pead veidi kõrvale ja jälgi, mis nägu ta siis teeb - see pole eriti kena ma võin öelda. Kokkuvõttes võiks nende kohta öelda "fake & superficial", on küll erandeid, aga väga-väga vähe.
Jobhuntingust veel: meie resümeed ehk CV-d neile eriti ei meeldi, nad tahavad, et täidakasime nende application´eid, mis, üllatus-üllatus, sisaldavad täpselt sama informatsiooni, mis resümeed. Ja nad tahavad neid mõlemaid, ehk siis topelt-töö. Minu jaoks on see taaskord näide nende ignorantsusest, aga võib-olla tõesti olen liialt kriitiline. Aga mõelge, see pole ju eriti efektiivne või produktiivne täita ja anda ära kaks täpselt sama informatsiooniga paberit.

Paar töökoha lootust mul on, enamasti hotellides või restoranides, kuhu pean nüüd iga päev sisse astuma ja pinda käima, sest ainult nii on lootust tööd saada. Täiesi lootusetu see olla ei saa, sest just pinda käies sai Koit tööd. Jess, vähemalt üks meist :)

Eile, kolmapäeval, käisime Mikuga esimest korda USA pinnal jooksmas. Olime päeval küll kõndinud üle 10 km kindlasti, aga energiat oli ja otsustasime minna. Mikk muidugi võttis suuna otse mägedesse, ehk siis pulss sai päris kõrgeks aetud. Üllatavalt lihtne oli joosta, kuigi polnud otseselt trenni teinud peale 31.maid. Ilmselt on igapäevane lõputu kõndimine mingitki vormi hoidnud. Tahaks juba uuesti minna, sest see on ikka jube vabastav tunne, eriti kui on hea partner ka. Aga enne tuleb veel tööd otsida ja inimestele selgitada, kus Eesti on ja miks ta Venemaa ei ole.

Iga päev siin olles tulevad mulle meelde ema sõnad, mida ta USA üle nalja tehes öelnud on: "Everything is big in America!". Ja nii ongi. Meie lemmiku kohviku väikesest kohvist saame Mikuga kaks eesti mõistes päris suurt kohvi, ühest burritost jätkus mul kolmeks söögikorraks, väikseim kodujuust poes on umbes 2,5 korda suurem eesti tavalisest jne.

Aga ma lähen nüüd uuesti tööd otsima, Teie aga nautige kodumaa kindlust.

Ja ema, kui ma septembri keskel koju jõuan, siis kiluvõileivad musta leivaga olgu olla !!! :)

American Pie

Pärast mõnusat ööd Koidu ja Elina PUHTAL vaibal kolisime eile Isla Vistasse Fabiani juurde. Isla Vista on UCSB tudengite küla, kus pidu käib peo otsa ja linn on pidžaamades hängivaid noori täis. Iseenesest asub see nö küla looduskaunis kohas, otse ookeani veerel kaljudel, aga need toredad rikaste vanemate poolt ärahellitatud jõmpsikad on selle koha ära rikkunud: tänavad on prahti, täisoksendatud diivaneid ja muud sarnast täis. Meeldiv, eks?!
Fabiani juurde jõudes saime šoki, maja uks oli lahti, kedagi kodus polnud, niiet astusime lihtsalt sisse. Sellest majast oleks nagu torm (või siis kari kasvatamata ameerika meestudengeid) üle käinud: kõik kohad majas olid otseses mõttes laga täis. Me Mikuga ei julgenud isegi diivanile istuda, rääkimata haisust, mis köögist tuli. Ma parem ei hakka pilte panema, pealegi ei saa sealt üldpilti kätte. Majaelanikud ise tunnevad end siin muide jube mugavalt. Et võimalikult vähe selles õuduses aega veeta, jalutasime õhtul pimeduses 4 miili vähemalt maha. Jalalihased on mul varsti suuremad kui Härra Pirmin Tammel. (Okei, see on võib-olla liialdus)
Isla Vista kohta veel nii palju, et peod siin on paar korda hullemad kui filmis "American Pie": narko on tavaline, oksendamine ja suvalistega ära vajumine samuti. Jeei!
Samas on igas asjas ka midagi head: esimest korda saime siin magada madratsil, niiet hommikul polnudki kuskilt kange!
Hommikul käisime paaris kohas kodu otsimas ja sõitsime sama tegema Santa Barbarasse. Kahjuks täiesti edutult, aga endiselt, me ei anna alla, kuna see pole lihtsalt menüüs.
Praegu istun taaskord siin keset laga, aga see ei tundugi enam nii hull, sest tõesti, nagu Toomas Luhats oma blogis alati mõista annab, inimene harjub kõigega. Ma isegi julgesin siin nüüd pesema minna, küll plätudega ja võimalikult vähe kõike puudutades, aga siiski. Mikk pole veel julgust kokku võtnud.
Kirjutasime oma esimesele hostile Marcile kirja ka, et äkki ta on nõus meid nädalaks mingi raha eest oma elutuppa tagasi võtma, ja ta oli nõus. Isegi tahab meile järele tulla, aga me lähme ise, kuna teeme talle niigi tüli. Plaanime Mikuga talle homme mingi eriti hea õhtusöögi teha, sest see mees ilmselt päästab meid siin räpaste ja rumalate maal. Good people do excist!
Meeleolust ja emotsioonidest pole mõtet vist kirjutama hakata, sest need vahelduvad iga viie minuti tagant.
Aaa, üks asi, mis mind siin suurel maal veel veidi häirib. Siin on kombeks nii telefoni teel kui ka muidu suheldes alati oma nimi öelda. Aga see tähendab seda, et kui sa ameeriklasega suhtled, eriti telefoni teel, siis nad korrutavad Su nime iga kolme sõna tagant. Mulle jätab see mulje, nagu nad peaksid mind poolearuliseks, aga samas ma ju tean, et ma seda pole (loodetavasti veel), ja leian, et tegelt on hoopis nemad puudega. No palju võib ühte nime korrutada?!
Aga ma lähen viskan nüüd madratsile pikali ja panen silmad kinni ja kujutan end kuhugi Hiltoni hotelli, äkki on homme see päev, kus kõik laabub :)

Tere hommikust meile ja tere õhtust Teile!
Üritan nüüd jutuga reaalsele ajale järele jõuda, sest päris keeruline on rääkida sellest, mis toimus paar päeva tagasi, kuna iga päev juhtub midagi huvitavat ja eelnev kipub ähmaseks muutuma. Üks asi, mida me siin märganud oleme, on see, et päevad on jube pikad: oleme kohapeal olnud vist 3 päeva, aga tundub nagu paar nädalat.
Santa Barbara ise on üks äärmiselt ilus linn: majad on uued ja ilusad, kõik aiad, teeäärsed ja üldse kõik kohad on värvilisi lilli ja taimi ning eksootilisi puid täis. Nagu jalutaks botaanikaaias. Ja jalutame me palju. Kohalikud ei mõista, et kuidas me suudame kõndida kesklinna ja tagasi ja veel kuhugi, kuna see on ju päris palju miile. Ega jalutajaid siin tõesti ei näe, kõik sõidavad autoga. Bussid sõidavad ka, aga kindlasti mitte pole siinne liikluskorraldus samal tasemel kui meil Eestis või kusiganes mujal Euroopas. Bussipilet on päris kallis ka, 1.25 või 1.75 dollarit, sõltuvalt bussijuhi tujust.
Meie esimene host oli 22-aastane UCSB (SB ülikool) lõpetanud Marc, kes oli ülichill noormees. Minu varasemat skeptilist ja mitte eriti positiivset arvamust ameerklastest tõstis ta kõvasti, kuna ta polnudki paks, rumal ja ignorantne. Aga ta muidugi ütles, et umbes 3/4 ameeriklastest vastab sellele kujutlusele, mis eurooplastel on USA inimestest tekkinud. Marc elas SB kesklinna lähedal (meie jaoks on veidi üle 1 miili lähedal) ja saime kaks ööd magada tema kahel diivanil. Ega see nüüd mingi maailma mugavaim voodi polnud, ikkagi jalad krõnksus ja kael kange, aga ajas asja kindlasti ära.
Tööd me veel otsinud pole, kuna ootame oma SSN-i (Social Security Number), mis on miskipärast tööandjatele jube oluline. Ühe pakkumise või tutvuse ma lambist sain: Marci naaber Taylor (blond ja kaunis kunstrindadega naine) ütles et nad otsivad oma rinnaimplantaatide panemise keskusesse administraatorit ja et helistab mulle esmaspäeval. Eks ma siis homme ootan, kuigi nii palju kui Koit ja Elina meid valgustanud on (nemad on siis nädal kauem olnud), siis ameeriklased lubavad igasugu asju. Aga see oleks ju iseenesest päris humoorikas töökoht :D Äkki lasen endale ka panna, mõnele kindlasti meeldiks!
Eile käisime endale kodu otsimas ja leidsime isegi päris armasid kohti, aga meid ei taheta siia, kuna kõik rentnikud otsivad kedagi, kes üüriks vähemalt aastaks. Ja muidugi on kõik kohad möbleerimata, ehk siis peaksime endale madratsid ja muu vajaliku hankima. Täna jätkame seda tegevust Goletas, mis on SB lähedal, äkki näkkab siin.
Viimase öö veetsime Koidu ja Elina juures, neil on kaheks nädalaks üks läbikäidav elutuba, mis asub väga chillis kompleksis. Tänu neile saime eile Mikuga basseinis ja mullivannis lõõgastuda. Elu tundus päris ilus sel hetkel :)
Täna õhtul lähme Isla Vistasse järgmise hosti Fabiani juurde, eks näis, kuidas läheb.
Nii see elu meil siin käib, mõnel hommikul ärgates ei tea, kus järgmise öö veedame. Päev või isegi pool päeva korraga elame oma kohvrite otsas. Nädal aega pole kuskil normaalselt magada saanud, aga inimene harjub kõigega. Nagu ka sellega, et nüüd tekib juba kahest võileivast täiskõhutunne, magu on kokku tõmmanud. Lennuki peal tegime ikka nalja, et sööme ikka kõik ära, jumal teab, millal järgmine kord saab.
Kui jääb mulje, et me siin jube õnnetud oleme, siis tegelikult asi pole üldse nii hull. Tahaks lihtsalt oma kodu, et oleks kuhugi oma pesa luua ja kuhu õhtul väsinuna langeda. Aga küll me leiame.
Alla ei anna ja hakkama saame igaljuhul!

Teekond

Tere toredad sõbrad!
Mõned teist soovitasid, et ma veidi kirjutaks ja hoiaks Teid kursis, mis me teeme ja kuidas meil läheb. Eks ma siis annan oma parima :)
Meie tripp Santa Barbarasse algas esmaspäeval, 31.mail ja kestis neli päeva. Marsruudiks Tallinn-Stockholm-Madrid-Boston-Los Angeles-Santa Barbara. Laevasõit Stockholmi kulges rahulikult, sealt edasi aga seiklusi jagus. Stockholm-Madridi lend kestis 4 tundi ja terve selle aja ootasime, et tore lennufirma Iberia annab meile süüa ja juua. No ootama me jäimegi. Madridi saabusime õhtul 8 paiku ning hakkasime hosteli poole metrooga seiklema. Tunni aja jooksul üritati meid kaks korda röövida: korra sukeldus üks neiu Miku tasku poole ja teisel korral taheti kohvrit kaasa vedada. Õnneks reageerisime piisavalt kiiresti. Sellega aga asi ei piirdunud. Metroost väljudes avastsime, et meie hostel asub ilmselt ühes kahtaseimas rajoonis, kuna vastu võttis meid umbes kolmekümnepealine mustade meeste kamp. Silmad maas üritasime leida oma tänavat. Hostel ise oli veidi rott, aga olime sellega arvestanud. Roti all mõtlen siis ilma linadeta narisid, määrdunud tekke-patju, kanepitopsi administraatori laual jne. Need hispaanlased ikka oskavad endast muljet jätta.
Madridi-Bostoni lend kujunes minu jaoks kõige meeldivamaks (kuigi see oli kõige pikem, 7-8 h), kuna seal anti süüa, tervelt KAKS KORDA :).
Bostonisse jõudes sujus kõik üllatavlt lihtsalt, piiri peal probleeme polnud ning kohvreid läbi ei otsitud. Siinkohal väike soovitus teistele USA-sse reisijatele. Kui te alustate lendu kuskilt Euroopast ja sõidate USA-s kohe kuhugi edasi, siis isegi, kui saadate oma pagasi otse lõppsihtkohta, peate selle ise esimeses USA lennujaamas välja võtma ja uuesti teise kohta saatma, sest on väga võimalik, et nad tahavad uurida, mis teil seal kohvris on.
Terminalist välja astudes tundsin siis esimest korda Ameerika õhku- siinne värske õhk on burksilõhnaline, mmm....
Lend LA-sse kestis 6 h ja oli enamjaolt pimedas. Lendasime mööda mingist eriti suurest tormist, mis oli tõeline vaatepilt, tund aega järjest välku ja pauku, ülilahe! Los Angeleses sõitsime oma hostelisse üle tunni aja, kuna meil oli mingi eriti haige shuttle´i juht. Me olime 24 tundi magamata ja väsinud, aga tal oli aega niisama tiirutada, kütust võtta ja kõike muud teha. Hostel oli taas rotikas, 6 matsi ühes umbses ja niiskes toas ilma linadeta kägisevates narides. Kõige tipuks magas minu all mingi blond viiking, kes lihtsalt norskas terve öö. Ma küll üritasin voodit kääksutada ja liigutada, aga see eriti ei häirinud teda. Los Angeles ise eriti head muljet ei jätnud- suur, räpane, kole, ohtlik.
Järgmisel hommikul asusime siis viimase lüli kallale ehk bussiga SB-sse liikuma. Bussis oli üks tore mustanahaline naine, kes keset sõitu püsti tõusis ja teatas, et me kõik saame sellel reisil surma, kuna meil on bussis üks mehhiklane. Suht lahe piff oli. Terve tee rääkis endaga ja ikka ei väsinud teatamast, kuidas me kohe kohe susssid püsti viskame. Ja sarnaseid vendi on terve Ameerika täis. Aaaa, LA-s sattusime lambist Walk of Fame´ile ka. See on siis see koht kus kuulsuste nimed on tähtedena tänavale pandud.
SB bussijaamast võttis meid vastu meie esimene couchsurfingu host Marc, kes on hästi lahe ja abivalmis noormees. Viis meid kohe oma koju ja andis võtme ja puha.
Aga edasi juba järgmine kord...