Meil aiaäärne tänavas...

Ma olen täiesti unustanud Teile rääkida, mis meil aias kasvab. Nimelt on meil avokaado-, sidruni-, virsiku-, kirsi- ja nektariinipuud. Esimesed kolm neist on põhimõtteliselt valmis, niiet isegi kui kõik raha otsa saab, siis päris nälga me ei jää, sidrunivett ja paljast avokaadot saab ikka.
Üleeile peale esimest tööpäeva läksin jooksma ning võtsin suuna teadmatusse. Enda arvates küll ringiga mere poole, aga kuna suurte maanteede ületamine on siin keeruline, eksisin ära. Lõpuks andsin alla ning ronisin üle kahest aiast ja maantee takistustest ning avastasin end kõige kaunimas kohas, mis ma seni siin näinud olin. Võib-olla oli asi ka selles, et väljas oli juba hämar ja mul polnud prille, aga ilus tundus ikkagi. Hiljem kaardilt vaadates mõistsin, et jooksin rikaste rajoonis ja äkki isegi seal, kus elab Oprah Winfrey. Kindel küll pole, aga mul on veel kolm kuud aega täpselt järele uurida. Eile õhtul, kui Mikk tööotsingutelt saabus ja väikse uinaku oli teinud, otsustasime taas trenni teha. Plaanis oli 20 minutit jooksu soojenduseks ja seejärel väike jõutreening, aga kes vähegi Super-Mikku tunneb, see ilmselt juba aimab, et nii ei läinud mitte. Kui kell 20-ndat minutit näitas, olime alles poolel teel mäkke, ja mäe all ei mõtle ma mingit küngast, vaid ikka korralikku elukat. Ja no muidugi oli Mikk endale pähe võtnud, et me vallutame selle mäe joostes. Seda me ka tegime, kuigi mina olin tige nagu härg (juhtub, kui pulss püsivalt üle 170 löögi minutis on) ja Miku kõhulihased said korraliku treeningu tänu minu üle naermisele. Tagasiteel mäest alla joostes tegime väikese apelsiniraksu ka ning kuna tegemist oli väga magusate viljadega, olen isegi nõus veel kord sinna mäkke jooksma. Vist...

Täna oli mul teine tööpäev ning see läks juba lustakamalt kui esimene. Esimesed tund aega sisustasin lillede kastmisega ja edaspidi otsustasin igal vabal hetkel ettekandjaid aidata, kuna siis saab vähemalt veidigi liikuda ja midagi kasulikku teha. Õpin pähe ka menüüd, lootuses, et äkki saan kunagi ise ettekandjaks, kuna mänedžer on vihjanud, et see on võimalik. Aga muidugi võib see taas olla täiesti alusetu sõnakõlks tema poolt. Halva uudisena sain teada, et hakkan saama vaid miinumumpalka 8 $ tunnis ja ei mingit osa tipist, kuid arvestades siinsete inimeste tujude muutusi, võib homme olla juba uus hind minu tööle.
Häid uudiseid on ka: Mikk ja Elina said tööle. Elina hakkab osalise tööajaga müüjaks kuskil aksessuaaride poes ja Mikk on tänasest kuni esmaspäevani linnast väljas mingil muusikafestivalil hot doge ja kohvi pakkumas. See on küll lühiajaline ots, aga palka saab 10 $ tunnis ja päevad on pikad. Kahjuks ei tule ta vahepeal koju, niiet meie naistekari peab 4 ja pool päeva ilma peremeheta olema.

Nii, nüüd tuleb nimekiri, mida meil vaja oleks!
1. Konserviavajat (tahaks ube ja tuunikala ilma jamamiseta)
2. Lusikaid (plastikust väikseid on, neid pole vaja saata)
3. Sooje tekke Estale ja Kadile (nende kuumad boyfriendid jäid kahjuks kodumaale)
4. Pipart (miskipärast on see siin päris kallis) ja suhkurt (kaua me ikka kohvikuid röövime)

Nägu näete, siis olulises puuduses me tegelikult ei ela ja see tellimus on lihtsalt minu väike unistus. Kui me oleme seni suutnud endale kõik muu hankida, leiame aja jooksul ka need väikesed mugavused :)
Mugavusest veel: wifit meil pole, aga õnneks on paari sammu kaugusel raamatukogu, mis hetkel on küll suletud, kuid teadagi seinad Interneti levimist ei piira ning õues betooni peal istudes saab kõik asjad tehtud. Isegi "Sex and the City 2" saab kohe tõmmatud ning õhtuks on sellega tegevus olemas!
Seniks, hasta la vista amigos!