Toidueri

Enne kui toidueri kallale asun, veidi rulluiskude teemal. Kaks nädalat tagasi kui ma rõõmsalt parkimisplatsil raamatut lugesin, nägin ühte neiut uiskudel tiirutamas ning ei puudunud palju, et mul suunurgast sülge veerema hakkaks. Koju minnes hakkasin netist uiske vaatama, lootes, et siin on need odavamad kui Eestis. Ma arvan, et ongi, kuigi ma pole Eesti turuhindadega väga kursis. Aastaid olen ma rulluiskudest unistanud, aga mu säästlik meel pole seda väljaminkeut lubanud, isegi kui raha oleks tegelikult olnud. Nüüd aga otsustasin, et viin oma pikaajalise unistuse teoks ja teen vähemalt ühe hea investeeringu suve jooksul. Parem ikka kui igasugu tilalilu kokku osta. Reedel saabusid mu uued sõbrad koju ja peale tööd suundusin kohe esimesele ringile. Kuna ma olen viimase 10 aasta jooksul vaid korra rullitanud, panin vaimu matsudeks valmis. Õnneks ei kukkunud ma ei eile ega täna, ilmselt on talvine kõva suusatamine sellele abiks olnud. Liigutus ju põhimõtteliselt sama. Kokkuvõtteks, kas te ikka kujutate ette kui mõnus on päikesepaistel mööda helesinist rannajoont liuelda ja elu nautida?! Igatahes olen ma oma uute sõpradega ja hea investeeringuga väga rahul :) Siin nad on: K2 Andra Womens Inline Skates 2010

Nüüd aga pealkirja juurde. Kirjutan Teile veidi sellest, mida me siin sööme, kuna ma ise loeks hea meelega välismaal tekkivatest toitumisharjumustest ja muust sellisest. Minu töökoha suureks plussiks on see, et saan iga kord ühe tasuta eine, mis tähendab, et 5-6 päeval nädalas on mul üks korralik toidukord päevas olemas. Hinnad meie restoranis varieeruvad 10-20 dollari vahel, ehk siis mitte just odavaimate killast. Lemmikuteks on mul kindlasti kujunenud kõik salatid (portsud on ikka reaalsed) ja samuti ka wrapid ja võileivad, millele alati võtan kõrvale salati (okei, kord kolme nädala jooksul võib-olla ka friikartulid). Olen tutvust teinud ka erinevate mereelukatega, nii krevettide (jah, ma ei ole neid varem söönud), merekarpide, rannakarpide, hiidlestade ja veel teiste elukatega, kelle nimedess ma kindel pole. Ütleme nii, et parimaid sõpru meist veel saanud pole, aga head tuttavad juba oleme. Tuunikala fänn olen ma juba aastaid olnud, aga siin sain proovida ka toorest tuunikala, mis on päris huvitav ja võib kujuneda üheks lemmikuks.
Toidu hinnad on üldiselt kallimad kui Eestis, aga kui hästi otsida, leiab ka normaalse hinnaga asju. Täna näiteks sain 1,4 kg maasikaid alla kolme dollari eest. Ainult üks asi on siin kindlalt odavam kui Eestis: JÄÄTIS. Ja see on kurjast. 1,65 liitrit jäätist maksab 3 $ või vähemgi ja maitseid on siin nii palju erinevaid, et kellelegi ei tule pähegi lihtsalt vanilje jäätisest erutuda. Vahepeal võis meie külmikus näha 7-t erinevat potsikut jäätist (igaks juhuks mainin, et elab meid siin 5). Teine populaarseim külaline meie kapis on salat, mis tavaliselt maksab 3-4 dollarit, aga kui jahtida kahe päeva pärast aeguvaid pakke, saab 1 dollariga, ja jahil käime me peaaegu iga päev. Leiba siin ei müüda ja saiast olen ma põhimõtteliselt loobunud, kuna see pole eriti hea. Pole ka ime, see ei lähe isegi kahe nädala jooksul hallitama. Jogurtid on siin ka hoopis teistsugused, sellised keemiavabriku toodangud ja enamasti päris korralikud kaloripommid, isegi kui peale on kirjutatud "99% fat free".

Aga ma rohkem ei varasta Teie aega ja lähen teen parem ühe rulluisutiiru. Take care and have fun!

Howdy cowboys!

Täna hommikul läks mul imekombel kell 6 hommikul uni ära ja ronisin pidžaamades raamatukogu juurde õue, lootuses, et keegi pakub mulle netis rohkem tegevust kui kõrval pühas rahus põõnav Mikk. Saingi pikalt juttu rääkida oma kalli empsiga, kes kurjustas, et miks ma midagi kirjutanud pole, õhtuks olgu olla. Ma siis nüüd püüan.
Nüüd on lõpuks kahe ja poole nädalane sügisilm möödunud ja päike lõõskab taevas meilgi. Kraadid pole vist nii hullud kui teil seal, aga no väga soe on ikkagi. Eile käisime rannas ja üritasime võrku mängida, aga mul ei tulnud sellest midagi eriti välja, kuna ma lihtsalt ei suutnud nii kuuma liiva peal kaua püsti olla. Õhtul tööle minnes olid tallad punased ja õrnad. Tööst nii palju, et alates järgmisest nädalast on mul taas 5 tööpäeva nädalas kuue asemel ning et palga läbirääkmised sujusid lõpuks hästi: sain Harishilt sõna, et nüüdsest on minu tunnitasu 10 dollarit. Bruto muidugi. Aga ta suhtus sellesse vägagi mõistvalt ning leidis isegi, et peaksin rohkem oma panuse eest saama. Loodetavasti näen seda numbrit ka reedesel palgatšekil, sest ega ma eriti siin midagi enne ei usu, kui see trükitult paberil on ja allkiri all.
Mikk on leidis eelmisel nädalal endale püsiva töökoha. Koit sebis ta samasse kohta, kus ta isegi töötab, ehk siis nad istuvad baari ukse peal ja kontrollivad ID-sid. Ainuke negatiivne asi on see, et Miku tööpäev lõpeb öösel kell 2, mis tähendab, et ma pean õhtuti üksi magama jääma. Esta ja Kadi on viimastel nädalatel tõelised tööloomad olnud, põhimõtteliselt on neil tööd nii palju nüüd, et ei jõua enam ära öelda. Põhikoht on neil ühes Vietnami restoranis, kus on täiesti uskumatult idiootsed bossid, niiet iga õhtu ootame tüdrukuid huviga koju, et päevaseid seiklusi kuulda. Lähemalt võite lugeda nende blogist suvi2010.blogspot.com. Ruthil veel tööd ei ole, aga see on täiesti normaalne ning loodetavasti varsti midagi leiab. Tema nägemuse meie elust leiate aadressil rythix.blogspot.com
Täna oli mul taaskord nädala ainuke vaba päev ja eile hilisõhtul otsustasime, et võtame ette matka. Kadi pidi kahjuks päeval tööl olema, niiet kambaks kujunes Mikk, Esta, Ruth ja mina. Eesmärgiks oli jõuda kohta nimega "Seven Falls", kus pidi olema matkarada mägedes ja palju väikesi jugasid. Panime siis hommikul päris vara (10.30 on vara) oma 40 dollariliste ratastega ajama, veepudelid ja banaanid kaasas. Maa sinna oli iseenesest lühike, kaardi järgi umbes 5 miili, mis muidugi suundus ainult mäkke. Vahepeal pidime ikka ratastelt maha tulema ja käekõrval minema, sest väga lihtne polnud, aga hasart oli sees suur. Mulle meenutas see retk täielikult eelmise aasta Hispaania treeninglaagrit, kus iga käänu tagant avastasid, et saad veel ja veel ainult üles minna. Higi polnud mõtet eriti pühkida, sest seda nagunii ainult tilkus. Lõpuks jõudsime õnnelikena kohale ning teekond jätkus jalgsi mägede vahel matkarajal. Ühtegi juga me kahjuks ei näinud ja kuhugi sisse hüpata ei saanud, kuna siin on väga pikalt kuiv olnud. Aga vaateid saime see-eest rohkem kui rubla eest. Tagasitee võttis aega vast 15 minti ja enne koju minekut läksime jahutasime end ka ookeanis maha. Nüüd oleme põlenud ja väsinud, aga õnnelikud. Pilte võite näha mu facebooki kontolt, nii kilplane ma ikka pole, et viitsiks neid topelt igale poole üles riputada :) Nüüdsest otsustasime, et püüame vähemalt kord nädalas mingi matka ette võtta, sest kauneid avastamata paiku on siin küllaga.

Muide, ma tellisin endale internetist rulluisud, mis peaksid reedel kohale jõudma, aga sellest juba järgmine kord, kui on mõnest heast matsust ikka ka kirjutada.

Seniks pidage seal kuumas vastu ja kirjutage-joonistage enda seiklustest :)

Happy 4th!

Mõtlesin, et annan igaks juhuks märku, et olen veel elus ja et kõik on hästi. Viimasel ajal pole lihtsalt aega kirjutamiseks jäänud, kuna olen nüüd kiire tööinimene. Eelmisel nädalal olin 6-l päeval tööl ja laupäeval tegin veel kaks vahetust ka, kuna üks blond piff jõi reedel ühe kokteili liiga palju. Kaks vahetust tähendas seda, et kui muidu plaanisin ma randa minna ja siis kella 5-ks tööle, siis läks hoopis nii, et olin poole 12-st hommikul õhtul 10-ni tööl. Tööl olla oli raske, aga õnneks olin ma õhtuks nii väsinud, et see kõik läks meelest. Nagu ma eelnevalt olen maininud, siis kahel päeval nädalas olen ma parking guy, mis on maailma parim töö. Ma istun parkimisplatsil tooli peal ja loen raamatut ning mulle makstakse selle eest 10 dollarit tunnis. Hetkel on käpas Stieg Larssoni "The Girl with the Dragon Tattoo", mis juba esimese 70 lehekülje juures on mind täiesti endasse haaranud. Niiet aitäh Andres, et Sa sellise kingi Mikule tegid :) Reedel sain oma esimese palgatšeki ka: 50 töötatud tunni eest sain u 350 dollarit. Eesti kroonides on see väga palju, aga siin on see ikkagi miinimum. Terve nädala olen mõelnud, et peaks endale palka juurde küsima, kuna ma teen väga palju ka mitte ettenähtud töid. Aga kuna ma kuulsin, et minu tore manager Harish võtab anger management´i tunde ja on nii mõnegi töötaja pisarate saatel minema saatnud, siis ma pole veel julgust kokku võtnud. Täna tööl olles vestlesin tükk aega ühtede klientidega, kes hiljem läksid Harishi juurde ja ütlesid, et see neiu teeb väga head tööd ning et te peaksite tema palka tõstma, niiet äkki ma homme lähen ja riskin. Niiet kui te must tükk aega ei kuule, siis teate, et Harishi anger managementi tundidest pole kasu olnud!

Teisipäeval saabus meie perre ka Ruth koos musta leiva ja vürtsikiludega. Pidu missugune! Tegime väikesed ümberkorraldused, niiet mina ja Mikk magame nüüd köögis ja tüdrukud tagatoas. Mul vahet pole, kuna uni on igal pool hea ja liiga palju me kodus aega nagunii ei veeda. Ruth oli pikast reisist loomulikult väsinud ja vajus kiiresti minu ja Miku madratsile nohisema. Kolmapäeval sõitsime Ruthile madratsit, patju ja muud tarviliku hankima, mille käigus sai tehtud nii linnaekskursioon, shoping kui ka vestlusring. Nüüd on lõpuks mul ka siin päris oma sõbranna olemas. Muidugi on Mikk mul alati olemas, aga olgem ausad, kleitide ja kingade teemal temast liiga palju kasu pole. Õnneks :)
Kui ma olen siin kogu aeg rääkinud, kui kallis siin kõik on, siis kolmapäevane shoping oli minu jaoks täitsa produktiivne: sain 340 eesti krooni eest endale sandaalid, igapäevseks kandmiseks tavalise kleidi ja suure dušigeeli. Minu seni suurimad ostud siinmaal.

Ma olen siin Teile paaril korral päikest soovinud ja nüüd Te selle saite, aga ilmselt meie arvelt, kuna praegu on meil siin päris jahe ja päike end liiga palju ei näita. Loodetavasti läheb ilm paremaks ning me ei tule tagasi luikedena.
Ma juba unustasin: esmaspäeval käisime Kadi sünnipäeva puhul esimest korda väljas ka. Ülilahe on ratastega peole ja tagasi sõita. Minu jaoks pidu ise eriti äge kogemus polnud, aga ma pole ka kunagi suur klubide fänn olnud. Muidugi olin ma ainsa alaealisena ka kaine. Ameeriklaste põhipoliitika välja minnes on üldiselt "maha ja taha". Kes aru sai, see sai, ma igaks juhuks ei hakka vanemaid inimesi lahti kirjutamisega šokeerima :) Riietusstiil jälgib sloganit "less is more", isegi kui väljas on külm ja tibutab ning kukil on väikesel neiul rohkem kui 80 kilo. Nende kõrval olin mina oma pikas riietuses nagu külmavares teel suusareisile põhjapoolusele.

Aga saatke siis meile meie päike tagasi või jagame seda vähemalt vennalikult. Olge tublid :)