Happy 4th!

Mõtlesin, et annan igaks juhuks märku, et olen veel elus ja et kõik on hästi. Viimasel ajal pole lihtsalt aega kirjutamiseks jäänud, kuna olen nüüd kiire tööinimene. Eelmisel nädalal olin 6-l päeval tööl ja laupäeval tegin veel kaks vahetust ka, kuna üks blond piff jõi reedel ühe kokteili liiga palju. Kaks vahetust tähendas seda, et kui muidu plaanisin ma randa minna ja siis kella 5-ks tööle, siis läks hoopis nii, et olin poole 12-st hommikul õhtul 10-ni tööl. Tööl olla oli raske, aga õnneks olin ma õhtuks nii väsinud, et see kõik läks meelest. Nagu ma eelnevalt olen maininud, siis kahel päeval nädalas olen ma parking guy, mis on maailma parim töö. Ma istun parkimisplatsil tooli peal ja loen raamatut ning mulle makstakse selle eest 10 dollarit tunnis. Hetkel on käpas Stieg Larssoni "The Girl with the Dragon Tattoo", mis juba esimese 70 lehekülje juures on mind täiesti endasse haaranud. Niiet aitäh Andres, et Sa sellise kingi Mikule tegid :) Reedel sain oma esimese palgatšeki ka: 50 töötatud tunni eest sain u 350 dollarit. Eesti kroonides on see väga palju, aga siin on see ikkagi miinimum. Terve nädala olen mõelnud, et peaks endale palka juurde küsima, kuna ma teen väga palju ka mitte ettenähtud töid. Aga kuna ma kuulsin, et minu tore manager Harish võtab anger management´i tunde ja on nii mõnegi töötaja pisarate saatel minema saatnud, siis ma pole veel julgust kokku võtnud. Täna tööl olles vestlesin tükk aega ühtede klientidega, kes hiljem läksid Harishi juurde ja ütlesid, et see neiu teeb väga head tööd ning et te peaksite tema palka tõstma, niiet äkki ma homme lähen ja riskin. Niiet kui te must tükk aega ei kuule, siis teate, et Harishi anger managementi tundidest pole kasu olnud!

Teisipäeval saabus meie perre ka Ruth koos musta leiva ja vürtsikiludega. Pidu missugune! Tegime väikesed ümberkorraldused, niiet mina ja Mikk magame nüüd köögis ja tüdrukud tagatoas. Mul vahet pole, kuna uni on igal pool hea ja liiga palju me kodus aega nagunii ei veeda. Ruth oli pikast reisist loomulikult väsinud ja vajus kiiresti minu ja Miku madratsile nohisema. Kolmapäeval sõitsime Ruthile madratsit, patju ja muud tarviliku hankima, mille käigus sai tehtud nii linnaekskursioon, shoping kui ka vestlusring. Nüüd on lõpuks mul ka siin päris oma sõbranna olemas. Muidugi on Mikk mul alati olemas, aga olgem ausad, kleitide ja kingade teemal temast liiga palju kasu pole. Õnneks :)
Kui ma olen siin kogu aeg rääkinud, kui kallis siin kõik on, siis kolmapäevane shoping oli minu jaoks täitsa produktiivne: sain 340 eesti krooni eest endale sandaalid, igapäevseks kandmiseks tavalise kleidi ja suure dušigeeli. Minu seni suurimad ostud siinmaal.

Ma olen siin Teile paaril korral päikest soovinud ja nüüd Te selle saite, aga ilmselt meie arvelt, kuna praegu on meil siin päris jahe ja päike end liiga palju ei näita. Loodetavasti läheb ilm paremaks ning me ei tule tagasi luikedena.
Ma juba unustasin: esmaspäeval käisime Kadi sünnipäeva puhul esimest korda väljas ka. Ülilahe on ratastega peole ja tagasi sõita. Minu jaoks pidu ise eriti äge kogemus polnud, aga ma pole ka kunagi suur klubide fänn olnud. Muidugi olin ma ainsa alaealisena ka kaine. Ameeriklaste põhipoliitika välja minnes on üldiselt "maha ja taha". Kes aru sai, see sai, ma igaks juhuks ei hakka vanemaid inimesi lahti kirjutamisega šokeerima :) Riietusstiil jälgib sloganit "less is more", isegi kui väljas on külm ja tibutab ning kukil on väikesel neiul rohkem kui 80 kilo. Nende kõrval olin mina oma pikas riietuses nagu külmavares teel suusareisile põhjapoolusele.

Aga saatke siis meile meie päike tagasi või jagame seda vähemalt vennalikult. Olge tublid :)