Täna hommikul läks mul imekombel kell 6 hommikul uni ära ja ronisin pidžaamades raamatukogu juurde õue, lootuses, et keegi pakub mulle netis rohkem tegevust kui kõrval pühas rahus põõnav Mikk. Saingi pikalt juttu rääkida oma kalli empsiga, kes kurjustas, et miks ma midagi kirjutanud pole, õhtuks olgu olla. Ma siis nüüd püüan.
Nüüd on lõpuks kahe ja poole nädalane sügisilm möödunud ja päike lõõskab taevas meilgi. Kraadid pole vist nii hullud kui teil seal, aga no väga soe on ikkagi. Eile käisime rannas ja üritasime võrku mängida, aga mul ei tulnud sellest midagi eriti välja, kuna ma lihtsalt ei suutnud nii kuuma liiva peal kaua püsti olla. Õhtul tööle minnes olid tallad punased ja õrnad. Tööst nii palju, et alates järgmisest nädalast on mul taas 5 tööpäeva nädalas kuue asemel ning et palga läbirääkmised sujusid lõpuks hästi: sain Harishilt sõna, et nüüdsest on minu tunnitasu 10 dollarit. Bruto muidugi. Aga ta suhtus sellesse vägagi mõistvalt ning leidis isegi, et peaksin rohkem oma panuse eest saama. Loodetavasti näen seda numbrit ka reedesel palgatšekil, sest ega ma eriti siin midagi enne ei usu, kui see trükitult paberil on ja allkiri all.
Mikk on leidis eelmisel nädalal endale püsiva töökoha. Koit sebis ta samasse kohta, kus ta isegi töötab, ehk siis nad istuvad baari ukse peal ja kontrollivad ID-sid. Ainuke negatiivne asi on see, et Miku tööpäev lõpeb öösel kell 2, mis tähendab, et ma pean õhtuti üksi magama jääma. Esta ja Kadi on viimastel nädalatel tõelised tööloomad olnud, põhimõtteliselt on neil tööd nii palju nüüd, et ei jõua enam ära öelda. Põhikoht on neil ühes Vietnami restoranis, kus on täiesti uskumatult idiootsed bossid, niiet iga õhtu ootame tüdrukuid huviga koju, et päevaseid seiklusi kuulda. Lähemalt võite lugeda nende blogist suvi2010.blogspot.com. Ruthil veel tööd ei ole, aga see on täiesti normaalne ning loodetavasti varsti midagi leiab. Tema nägemuse meie elust leiate aadressil rythix.blogspot.com
Täna oli mul taaskord nädala ainuke vaba päev ja eile hilisõhtul otsustasime, et võtame ette matka. Kadi pidi kahjuks päeval tööl olema, niiet kambaks kujunes Mikk, Esta, Ruth ja mina. Eesmärgiks oli jõuda kohta nimega "Seven Falls", kus pidi olema matkarada mägedes ja palju väikesi jugasid. Panime siis hommikul päris vara (10.30 on vara) oma 40 dollariliste ratastega ajama, veepudelid ja banaanid kaasas. Maa sinna oli iseenesest lühike, kaardi järgi umbes 5 miili, mis muidugi suundus ainult mäkke. Vahepeal pidime ikka ratastelt maha tulema ja käekõrval minema, sest väga lihtne polnud, aga hasart oli sees suur. Mulle meenutas see retk täielikult eelmise aasta Hispaania treeninglaagrit, kus iga käänu tagant avastasid, et saad veel ja veel ainult üles minna. Higi polnud mõtet eriti pühkida, sest seda nagunii ainult tilkus. Lõpuks jõudsime õnnelikena kohale ning teekond jätkus jalgsi mägede vahel matkarajal. Ühtegi juga me kahjuks ei näinud ja kuhugi sisse hüpata ei saanud, kuna siin on väga pikalt kuiv olnud. Aga vaateid saime see-eest rohkem kui rubla eest. Tagasitee võttis aega vast 15 minti ja enne koju minekut läksime jahutasime end ka ookeanis maha. Nüüd oleme põlenud ja väsinud, aga õnnelikud. Pilte võite näha mu facebooki kontolt, nii kilplane ma ikka pole, et viitsiks neid topelt igale poole üles riputada :) Nüüdsest otsustasime, et püüame vähemalt kord nädalas mingi matka ette võtta, sest kauneid avastamata paiku on siin küllaga.
Muide, ma tellisin endale internetist rulluisud, mis peaksid reedel kohale jõudma, aga sellest juba järgmine kord, kui on mõnest heast matsust ikka ka kirjutada.
Seniks pidage seal kuumas vastu ja kirjutage-joonistage enda seiklustest :)
Nüüd on lõpuks kahe ja poole nädalane sügisilm möödunud ja päike lõõskab taevas meilgi. Kraadid pole vist nii hullud kui teil seal, aga no väga soe on ikkagi. Eile käisime rannas ja üritasime võrku mängida, aga mul ei tulnud sellest midagi eriti välja, kuna ma lihtsalt ei suutnud nii kuuma liiva peal kaua püsti olla. Õhtul tööle minnes olid tallad punased ja õrnad. Tööst nii palju, et alates järgmisest nädalast on mul taas 5 tööpäeva nädalas kuue asemel ning et palga läbirääkmised sujusid lõpuks hästi: sain Harishilt sõna, et nüüdsest on minu tunnitasu 10 dollarit. Bruto muidugi. Aga ta suhtus sellesse vägagi mõistvalt ning leidis isegi, et peaksin rohkem oma panuse eest saama. Loodetavasti näen seda numbrit ka reedesel palgatšekil, sest ega ma eriti siin midagi enne ei usu, kui see trükitult paberil on ja allkiri all.
Mikk on leidis eelmisel nädalal endale püsiva töökoha. Koit sebis ta samasse kohta, kus ta isegi töötab, ehk siis nad istuvad baari ukse peal ja kontrollivad ID-sid. Ainuke negatiivne asi on see, et Miku tööpäev lõpeb öösel kell 2, mis tähendab, et ma pean õhtuti üksi magama jääma. Esta ja Kadi on viimastel nädalatel tõelised tööloomad olnud, põhimõtteliselt on neil tööd nii palju nüüd, et ei jõua enam ära öelda. Põhikoht on neil ühes Vietnami restoranis, kus on täiesti uskumatult idiootsed bossid, niiet iga õhtu ootame tüdrukuid huviga koju, et päevaseid seiklusi kuulda. Lähemalt võite lugeda nende blogist suvi2010.blogspot.com. Ruthil veel tööd ei ole, aga see on täiesti normaalne ning loodetavasti varsti midagi leiab. Tema nägemuse meie elust leiate aadressil rythix.blogspot.com
Täna oli mul taaskord nädala ainuke vaba päev ja eile hilisõhtul otsustasime, et võtame ette matka. Kadi pidi kahjuks päeval tööl olema, niiet kambaks kujunes Mikk, Esta, Ruth ja mina. Eesmärgiks oli jõuda kohta nimega "Seven Falls", kus pidi olema matkarada mägedes ja palju väikesi jugasid. Panime siis hommikul päris vara (10.30 on vara) oma 40 dollariliste ratastega ajama, veepudelid ja banaanid kaasas. Maa sinna oli iseenesest lühike, kaardi järgi umbes 5 miili, mis muidugi suundus ainult mäkke. Vahepeal pidime ikka ratastelt maha tulema ja käekõrval minema, sest väga lihtne polnud, aga hasart oli sees suur. Mulle meenutas see retk täielikult eelmise aasta Hispaania treeninglaagrit, kus iga käänu tagant avastasid, et saad veel ja veel ainult üles minna. Higi polnud mõtet eriti pühkida, sest seda nagunii ainult tilkus. Lõpuks jõudsime õnnelikena kohale ning teekond jätkus jalgsi mägede vahel matkarajal. Ühtegi juga me kahjuks ei näinud ja kuhugi sisse hüpata ei saanud, kuna siin on väga pikalt kuiv olnud. Aga vaateid saime see-eest rohkem kui rubla eest. Tagasitee võttis aega vast 15 minti ja enne koju minekut läksime jahutasime end ka ookeanis maha. Nüüd oleme põlenud ja väsinud, aga õnnelikud. Pilte võite näha mu facebooki kontolt, nii kilplane ma ikka pole, et viitsiks neid topelt igale poole üles riputada :) Nüüdsest otsustasime, et püüame vähemalt kord nädalas mingi matka ette võtta, sest kauneid avastamata paiku on siin küllaga.
Muide, ma tellisin endale internetist rulluisud, mis peaksid reedel kohale jõudma, aga sellest juba järgmine kord, kui on mõnest heast matsust ikka ka kirjutada.
Seniks pidage seal kuumas vastu ja kirjutage-joonistage enda seiklustest :)
No comments:
Post a Comment