Hola!

Tere õhtust kallid kaasaelajad!
Ma ei oska kuskilt jälle alustada, aga kõige olulisem on vist hetkel asjaolu, et ma sain tööd. Eile õhtul, kui olime suundunud Koidu ja Elina poole, et tähistada Koidu sünnipäeva, sain ma lõpuks telefonikõne teatega, et pean täna lõunal tööle asuma. Kergendus oli pehmelt öeldes meeletu, sest veel eile päeval olin juba peaaegu alla andmas. Mitte alla andmas selles mõttes, et panen asjad kokku ja sõidan koju ära, aga ma lihtsalt olin nii väsinud kuulmast ühte ja sama juttu: täida application ja me võtame Sinuga ühendust. Umbes 30-40 ameeriklast on lubanud mulle helistada, ja tänaseks päevaks olen ma saanud tervelt ühe kõne. Nende jaoks on otsene aus keeldumine ebaviisakas, aga lubaduste andmine, nende mitte pidamine ja võlts naeratus on aga äärmine viisakus. Ilmselt tuleb mul see lihtsalt alla neelata ja vastu naeratada ning siis siin Teile hädaldada :)
Kuidas ma tööle sain? Eile päeval, kui olin saanud eitava vastuse inimeselt, kes oli mulle mitu korda järjest mõista andnud, et ta annab mulle kohe tööd, lonkisin mööda restoranist, kust mind kaks korda järjest minema oli saadetud. Kuna tuju enam nagunii halvemaks minna ei saanud, astusin lihtsalt sisse ja küsisin kolmandat korda. Vastus oli jälle selline nagu alati: me võtame Sinuga ise ühendust. Aga me juba ammu teame, mida see tähendab. Seekord läks aga õnneks teisiti ja esimene tööpäev on nüüdseks seljataga. Tööst nii palju, et ma olen hostess. Põhimõtteliselt on tegemist maailma kõige mõttetuma tööga, aga ma olen siiski õnnelik, et mul midagigi on. Ma pean 4-5 tundi järjest seisma restorani ukse peal, inimesed vastu võtma ja lauda juhatama (nagu nad ise laudu üles ei leiaks). Kui kliente pole, pean kaktuseid kastma. Vahva! Seltskonnaks oli mul täna kari noormehi, kes olid üpris humoorikad tegelased: üks väga jutukas, aga kahjuks umbkeelne mehhiklane, kes minuga kogu aeg suhelda tahtis, aga kellest ma midagi aru ei saanud, üks kõrvarõngastega hästi sõbralik geipoiss, ja üks abivalmis räpipükstega latiinokutt. Eks ole näha, kellega ma järgmine kord ühes vahetuses olen. Hetkel olen pandud graafikusse 5-l päeval nädalas 4-5 tundi korraga. Palk pole veel kindel, aga ilmselt jääb 8-10 dollari vahele tunnis. Aaaa, mis on hästi tore: ma saan päevas ühe tasuta roa menüüst, kuna manager tahab, et ma toite tundma õpiks, ja selle võin ka karbis koju kaasa võtta. See on siinseid toiduainete hindu arvestades päris suur sääst, seda enam, et tänasest toidust sai peale minu midagi kõhutäiteks ka Mikk. Halb on töö juures see, et pean terve aja paigal seisma, istumine on rangelt keelatud ja liikuda mul ka kuhugi pole. Täna lõppes see päris korraliku parmupäevitusega. Aga mis seal ikka, töö on töö.
Homme on mul vaba päev, ja ma nüüd ei teagi, mida teha. Ilmselt lähen käin ikka teised potentsiaalsed kohad ka läbi, äkki saab kahte kohta korraga tööle, siis oleks kogu olemine veidi kindlam.
Veel meie uuest kodust: me elame põhiliselt mehhiklaste ja hispaanlaste rajoonis, aga kuna mul ühegi koloriitse persooniga probleeme pole olnud, ei oska ma veel midagi ka karta. Pimedas veidi kõhe on, aga siis tuleb lihtsalt rattaga veidi kiiremini vurada. Esta ja Kadi said endale ka voodid, õigemini küll täispuhutavad madratsid, ja kamba peale ostsime panni ka. Rõõm missugune!
Selline silgud karbis kooselamise vorm on väga lahe: esiteks ei hakka kunagi igav, teiseks õpib arvestama kellegi teisega peale enda ning alati on olemas keegi, kes on sinuga samas paadis ja elab samas rütmis. Kuigi mingis mõttes oleme siin kõik üksteise konkurendid, oleme siiski ühe asja eest väljas ja hoiame kokku. Kuus eestlast 2000 iirlase vastu!

Siinkohal õnnitleks veel kolme logistikut: Ruthi, Ayrtonit ja Pirminit baka lõpetamise puhul! Hallelujah!