"Feels like home"

Ei, ma ei kannata koduigatsuse all. Kahjuks või õnneks olen ma väga kiire kohaneja ja hetkel on minu kodu Santa Barbaras mägede ja ookeani vahel. Mida ma siin aga märganud olen, on see, et iga eurooplane tundub mulle nagu oma kodutänava sõber. Üleeile kohtusin tööl hollandlastega, eile rannas kena Šveitsi paariga ja täna tööl sakslastega. Kõigiga oli äratundmisrõõm suur: esiteks sellepärast, et nemad näevad ameeriklasi sarnase pilgu läbi, teiseks nad teavad, mis Eesti on ja kus see on (mõni on isegi käinud) ja kolmandaks, nemad on siin samuti võõrkehad, isegi kui tegemist on turistidega. Ameerika on küll vägagi multinatsionaalne riik, kuid kahjuks mängib siin suhteliselt suurt rolli Sinu päritolu. Näiteks on meie kodukandis täiesti mõttetu tööd otsida, kuna siin on kõik kohad hispaanlasi ja mehhiklasi täis ning tööle võetakse samuti ainult omasid. Ka igalpool mujal eelistatakse kohalikke võõrastele, isegi kui nad isikuomaduste või hariduse poolt alla jäävad. Meie olukorda raskendab see päris kõvasti, kuid samas oleks üpris keeruline ka mõnel võõrtudengil Eestis tööd ja elamist leida, isegi kui ta mingi ime läbi keelt räägiks. Muide, humoorikaim näide ameerikaste geograafilistest teadmistest tuli mu enda töökaaslaselt, kes arvas, et Eesti on alati olnud mingi väljamõeldud ASI. ("I´ve always thought it was somekind of an imaginary thing"). Ühe kohalikuga haridusest vesteldes sain teada, miks nende teadmised eriti suured pole: nt geograafiat õpivad nad kogu keskooli jooksul vaid mõned kuud võrreldes meie 6 aastaga. Kui järgmine kord kellegiga soonele satun, uurin välja, mida siin üldse õpitakse.

Tegelikult peaks ju uhkust tunda, et meie noored nii palju õpivad, aga pigem valdab mind tihti segaduse ja abituse tunne, et miks need lood siin sellised küll on. Igatahes, üks kõva haridusreform kuluks ära, ja mitte ainult geograafia poole pealt. Ning ma kindlasti ei väida, et kõik ameeriklased on rumalad (kamoon, Bill Gates´i maa ju ikkagi), kuid peegeldan siinset üldmuljet. See selleks.

Mikk on endiselt muusikahuvilistele ameeriklastele kohvi pakkumas ja mina laiutan diagonaalis üle madratsi. Tegelikult tahaks juba oma super-nummile sõbrale ruumi teha, aga õnneks tuleb ta juba homme tagasi. Eile oli minu esimene täiesti vaba päev. Hommikupoole käisin küll paarist töökohast läbi (ilma tulemusteta muidugi) ja peale seda suundusin randa. Veidi hiljem ühines minuga ka Kadi ja veetsime mõnusa pärastlõuna päikese käes naistejutte ajades. Esimest korda käisin ära ka Vaikses ookeanis. Muljed? Ilmselt samad, mis kõigil teistel: hästi mõnus, aga jube soolane. Rannas toimusid sel ajal ka kaks pulma, niiet saime kleite, inimesi ja vandeid kommenteerida. Nagu tüdrukud ikka :)

Ja kuna keegi siiani ilmselt meie ettevõtmist eriti kadestanud pole, siis äkki see vesi ja päike muudab veidi Teie meelt :)

Aga ma lähen nüüd poodi süüa varuma, sest homme tuleb üks noormees koju!

Järgmise korrani, mu haritud kaasmaalased!